Minu arvamus Betti Alveri luulest

Võin ausalt öelda, et kui esmalt avastasin end tegelemast Betti Alveri luulega, pakitses mu hinges väike pettumus. Olles varem vaid väga põgusalt tema luulega tutvunud, polnud mälestused sellest just parimad. Ka esimesel korral kiirelt läbi sirvides ei tabanud ma seda värsi imetabast võlu. Kuid võib öelda, et aega võttis aga asja sai. Olles sobivas meeleolus avasin ma teetassi kõrval raamatu ja olin ütlemata üllatunud, et ma varem nii ükskõikseks olin jäänud. Muidugi ei saa öelda, et kõik Alveri luuletused mulle ühtmoodi meele järele oleks, kuid neis, mis ma põimiku tarvis valisin, leidus mingi lummav ahastus, mis mulle sümpaatsena mõjus. Eriti tooks välja luuletused „Lõppude lõpuks“, mida ma ka klassis esitasin, millest kostab läbi alistumine tuleviku ees .

Mida arvan mina Bettist

Mulle meeldis, ausalt. Selle põhjal, mida lugesin, tundub, et kui teatud ridu poleks kirjutanud Alver, oleksin seda teinud mina. Siinkohal toon näiteks paar rida luuletusest "Lepitus"

Kaheks külmaks, kurjusest kaameks õeks

Minu süda ja mõte loodi.

Mida põlgas üks, pidas teine tõeks,

Tõusis üks, jäi teine voodi.

Nii mõneski luuletuses on ta minuarust suutnud tabada olemuslikke, ehk isegi eksistentsiaalseid probleeme, millele iga inimene mingil eluperioodil vähemalt korraks mõtleb. Kust ma tulen, kuhu ma lähen ja mis see kõik üleüldse väärt on? (Loe: "Lõppude lõpuks")

Minu jaoks on väga sümpaatne ka Alveri luule vorm. Võib-olla olen ma tagurlik, ehk lihtsalt rumal, aga mulle meeldib tema luule vorm. Selge, arusaadava rütmiga. Minu jaoks muudab see lugemise lihtsamaks ja mulle tundub, et tänu sellele õnnestub nendel Alveri luuletustel mind nii võimsalt kaasa haarata. Alveri luule mõistmisel oli minu jaoks oluline luuletus "Pedja". Siinkohal saavad mul sõnad otsa ja ei oskagi rohkem öelda... ehk ei ole vajagi...

Kas mind rõhub ahas toakoobas,

rasvaving ja haisev murulauk,

elu rammalt, loiult roomav roobas,

nurjund ootus, hargnev sukaauk:

Pedja! Pedja! sinu kaldaliiva

tallad tambivad siis tusapalangu,

sinu öised, laisad lainetiivad

viivad minema mu õelusvalangu.

Minu arvamus Talvikust

Heiti Talviku luulet oli mul väga raske mõista. Alles pärast mitmet läbilugemist ja tunde ajuragistamist sain tema lüürika MÕTTELE pihta. Mõte tundus mulle tihti just traagiline, metafüüsiline ja üldiselt melanhoolne. Talviku luulest tuli välja ka tema lembus alkoholi vastu. Päris mitmes luuletuses mainiti pohmakat või joomas käimist.
Kokkuvõttes mulle tema luule enamvähem meeldis, sest siis kui aru sain oli see hea, aga siis kui ei saanud, siis ilmselgelt halvem. Kardan, et selline arvamus tuleneb minu enda harimatusest ja elukogemuse defitsiidist.

Julius

Minu arvamus

Tutvusin küll nii Alveri kui Talviku luulega, kuid otsustasin põhjalikumalt viimase teostesse süveneda, kuna varasemad kogemused Alveri luulega on mind üpris külmaks jätnud. Eelkõige üllatas ja samas häiris, kuivõrd keeruline oli Heiti Talviku luulet mõista, sealt midagi enda jaoks välja noppida. Nii mõnelgi korral tekkis "ahhaa"-efekt alles luuletuse mitmendal lugemisel ning siiski jäi veel õhku küsimus, kas olen asjast õigesti aru saanud. Üldiselt tundus tema loome mulle väga inimlik ning kirjeldused ja teemakäsitlus väga siirad. Ja ilma häbita kirja pandud. Tundus, et ta ei karda oma nõrku külgi välja tuues end naeruvääristada. See oli vahelduseks...meeldiv.

Liina

Betti Alver

Elisabet Alver sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval raudteelase perekonnas.

1914-1917 õppis ta Tartu Puškini tütarlaste gümnaasiumis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis, mille lõpetas 1924. 1924–1927 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Pärast ülikooliõpingute katkestamist elas Betti vabakutselise kirjanikuna Tartus.

Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastast ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Tema luulekogud on Tolm ja tuli, Tähetund, Eluhelbed ja Korallid Emajões.

Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta oli luuleühingu Arbujad liige.

1940ndate teisel poolel ja 1950ndatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks tõlkeks on Aleksandr Puškini Jevgeni Onegin. Tõlkimine aitas hoida poetessi sulge teravana ja vaimu virgena aastatel, mil ta luuletajana vaikis. Tänu temale on eestikeelseina olemas ka Kristjan Jaak Petersoni saksa keeles kirjutatud värsid. Betti jõudis ära näha uue vabaduseaja esimese aovalguse. Tema põrm puhkab Tartus Vana-Jaani kalmistul.

Heiti Talvik

Heiti Talvik sündis 9. novembril 1904 Tartus ning isa jälgedes asus ka Treffneri gümnaasiumisse õppima, kuid katkestas õpingud 1921. aastal ja läks tööle Kohtla-Järve põlevkivi kaevandusse. 1926. aastal jätkas ta katkenud õpinguid ja lõpetas Pärnu õhtugümnaasiumi. Samal aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, kus ta oli mitme katkestusega, pikemalt sõjaväeteenistuse tõttu, üliõpilaste nimekirjas 1934. aastani. 1945. aastal Talvik arreteeriti ja saadeti peale mõneajalist vangistust Eestis asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta suri Urmanovo haiglas 1947. aastal.

Talvikut peetakse koos abikaasa Betti Alveriga arbujate rühma kõige esindavamaks luuletajaks. Tema poeesia väljendab niihästi suuri filosoofilisi üldistusi ja ajakriitilisi seisukohavõtte kui inimese keerulist hingeelu, samuti vaimuinimese tõeotsinguid ja heitlusi ahistava ümbrusega. Tema luules võib tihti tabada ka ekspressionistlikku kujundlikkust, napisõnalisust ja vormitäpsust. Talviku luuletajamina võib aga pidada boheemlikuks, tihti haiglaselt tundlikuks, isegi dekadentlikuks. Tema eluajal ilmus temalt kaks luulekogu - "Palavik" (1934) ja "Kohtupäev" (1937).

Lõppude lõpuks

Betti Alver

Lõppude lõpuks polegi vajalik

Olla keegi või miski –

Veena magedaks lahtub kõik asjalik,

Mõte on kangem kui viski.

Surrakse rasva, surrakse palata

Higis, hirmus ja roojas,

Aeg-ajalt mõningaid pronksi valataks,

Mille eest kaitsku meid Looja.

Hämarast orust kummituv avastus

Lämmatab mõtte hiljem või varem.

Valeta, mis minu ajus lavastub,

Uni saab lõppude lõpuks veelgi parem.

Koguja

Betti Alver

Sageli vaatan ma kartlikult enese hinge,

Sageli voogab seal pimedus, kurbus ja õud –

Otsekui rahe, mis vette lööb ruttavaid ringe,

Ähmastab selgust mu põues

üks tundmatu jõud.

Vägevad varjud mind kõrgustest

valvavat näivad,

küpsevas külluses helgib mu kohisev aed.

Võta kõik harduses vastu

ja kuula, kuis käivad

juba neis tüvedes vihinal saatuse saed.

Raju, mis purustab kerged

Ja kõikuvad kõrkjad,

Samuti mühiseb teradest paisuvais päis.

Olgu su pisarad pealegi kõrvetav-mõrkjad,

Aga su sügavad salved on kuhjaga täis.

Kuivanud lehed su südamest lendavad ruttu,

Kui sa neid, meeletu, naeltega kinni ei löö.

Kiirgavad päevad!

Kuis mõistan te marulist juttu,

Kuna mu tasaseks tõlgiks on tähitu öö.

Lepitus

Betti Alver

Kaheks külmaks, kurjusest kaameks õeks

Minu süda ja mõte loodi.

Mida põlgas üks, pidas teine tõeks,

Tõusis üks, jäi teine voodi.

Nad sapiks muutsid maitsvad road

Ja sõtkusid taignasse kruusa.

Aga kord, kui neil vihaselt välkusid noad,

Istus lävele mõistlik muusa.

Vaevalt nägid ta pilgud uurijad

Hullunud õekseid, kui sündiski pööre:

Vaikselt laskusid mõlemad fuuriad

Päästma lahti ta kinganööre.

Talv

Betti Alver

Mu halvim aeg on range südatalv,

Kui vaikus valget nõiakatet punub,

Ja tühjavõitu nagu viljasalv

On ka mu kujutlus, kus juba unub

Kesksuve küllus, lainte laulev uha

Ja kõik mu ümber kordab:

ükstapuha.

Päikeses

Betti Alver

Varsti olen sulle vastik,
siiras sõber: pää on kuum,
aga jahedaks kui nastik
ikka jääb mu sisim tuum.

Vaadeldes sind peksab tasem
süda troostitu ning julm.
Veidi kõrgemal kui vasem
seisab sinu parem kulm.

Kui su lauba kullatooni
hajameelselt veavad jooni
minu sõrmed lohakad,

muutub äkki päike õelaks
ja sa tunned, nagu nõelaks
nahka kuivad ohakad.

Hommik

Heiti Talvik

Roosa hommik hüppas pilvepuhmast.
Uduvöötides tal' vastu läikles luht.
Kastepärleid murdus päiksetules.
Peagi üles-alla voogas
liblikaid kui õiehelbeid.

Tühji korve kandes
tõttasime kalaranda.
Valgeid purjekangaid
liugles piimjal veel.
Aerud kolksatasid paadipõhja.
"Jõudu!" - "Tarvis." -
Läidet linnasuitsust
õhku kägardusid sinkjad lindid.

Peagi kuhjus korvi
linaskeid ja haugi.
Ah, kuis ahmis õhku
kuivas kitsikuses lämbuv pundar!

Kojuteel
vikatite luisku kuuldus luhast.

Aimus

Betti Alver

Võib olla, et kotkas
kord arenes konnast
ja tiikides krooksuvad
muistsed madonnad.

Näe, kivisest koopast
magaja kadus -
silmade fosforit
välgatab madu.

Varjude lainetus
kustub ja helgib,
hämaras õitsevad
metsikud nelgid.

Punase õie
ma kividelt murran
ja tunnen, ka surres
pole võimalik surra

Perpetuum mobile

Betti Alver

Iginäljaste veri tuksub mu soonin,

kurku kuivatab igiahnete janu,

sellep minul pole ühtki konfessiooni,

sellep lähen kõige, kõige, kõige manu.

Aeg säeb mu lennule vargsi linnupaela,

virutab turjale künniveise valjad –

ahelad, ohjad ent kisun katki kaelal,

punavad vermed teevad mulle nalja.

Iga hetk on pähkel, täis pehkivat tuuma,

pihku võtten kõik elavaks muudan,

kõikjalt rüüpan, kõikjal palvetan kuumalt,

ja ometi olen äraandja Juudas.

Elu ülevoolava karika heidan

kildudeks vastu põrandalaudu,

et jälle uuesti, uuesti end leida

põrmukssaamise ja pimeduse kaudu.

1932

Halvad naised

Betti Alver

Halvad naised – neid tunda võib kaugelt,

Neid reedab eriline atmosfäär.

Nende pilgus, mis sätendab raugelt,

Luurab miski võitmatu, külm ja väär.

Nad on kui salved, täis mürgist lõikust,

Valmis neelama kõike, mis tuksuv ja soe.

Nende aplad suud, mis ei tunne võikust

Joovad tühjaks iga elava koe.

Nende mõtted küpsevad võõras leegis,

Neid kihutab kurjale mõistmatu sund.

Nad naeravad siidis, vanglas ja seegis,

Kuid raske on nende viimane tund.

Ja kui preester, kõneldes Issanda armust,

Puust krutsifiksi nende huulile säeb,

Siis nende vihkaja vaim on täis karmust

Nagu sõdur, kes laste mängu näeb.

Hommik

Heiti Talvik

Koit mul' rinda raius
õhetava haava.
Üle laante laius
vere aurav laava.

Milleks nüüd veel toita
hinges unejätteid,
kui võiks meistki loita
võimsaid valguslätteid?

Ei meid enam püüa
Käsk, mis kivis hangub.
Nüd meil antud lüüa,
nii et maailm vangub.

Aeg nüüd kaljuvööle kannustada
kannustada täkku,
heita et säält ööle
raudne kinnas näkku.

Pedja

Betti Alver

Seal, kus pööriputk ja loogan pajud

peegelduvad Pedja mustjan veen –

sinna jooksen ikka pakku ajul,

kui mu hingen umbne viha keeb.

Kas mind rõhub ahas toakoobas,

rasvaving ja haisev murulauk,

elu rammalt, loiult roomav roobas,

nurjund ootus, hargnev sukaauk:

Pedja! Pedja! sinu kaldaliiva

tallad tambivad siis tusapalangu,

sinu öised, laisad lainetiivad

viivad minema mu õelusvalangu.

Sinu savipervelt vahin pilverünkaid,

huuled punaseks mul söödab lepapark.

Pole enam Kassinurme künkaid,

pole mindki… Olen Jeanne d’Arc,

kihutaden üle veriruske palu

pühan kirgastusen, saabel tõstet peon…

Seisan kiviastmel jäisel paljajalu,

kasinusel ohvriks pärgi seon.8

Olen udu, maru, hävitaja, looja –

mul on viinapuid ja kallist luud;

minu siidivaibust saavad sulid sooja,

mind on rüüband tuhat janust suud.

Mul on võlusõnu üleliia,

imet sõrmin nagu hangen lund.

Pillun võimatusi sinna-siia,

kuni kuski huugab hommiktund.

See on vabrik teispool lubjakuuri,

kaugeist metsist tõuseb õhkuv kirm.

Jooksujalul tõttan uuest’ puuri,

hingen vastse päeva vastne hirm.

Jälle tahmana mu peale viha vajub,

tuhm kui tuhk ma sorin tuhka leen.

Mina?… Ei, ma seal, kus loogan pajud

peegelduvad Pedja mustjan veen.

1931

Äkki ilm läks sulale

Betti Alver

Äkki ilm läks sulale,

tuisk lõi valgeks linna.

Võtsin uued kindad käest:

milleks, milleks minna?

Heitsin nurka kübara,

mantli tuvihalli,

mähkisin end üleni

punasesse salli.

Vanaema oli noor,

kui neid lõngu keris.

Nüüd ta kondid kõdunend,

rätik ent kui veri.

Narmad nagu helmeread

minu randmel kõhnal.

Tunnen, ihust kahvatust

hoovab mullalõhna.

Äkki ilm läks sulale,

tilgub räästakallak.

Raban rõivad, kindad maast,

jooksen trepist alla.

1932

***

Heiti Talvik

Paks usuisa doktor Luterus

Kord ülbelt ristirahvast veenis,

Et verest soe ka nunna uterus

Ja loodud jumalast ka munga penis.

Toopärast pärispatu lingudes

On murdnud neitsivande taevapruudid

Ja Kristust jälgivad vell vingudes

Vaid laostund keigarid ja prostituudid.

1934

Jumalate hämaras 3

Heiti Talvik

Ma pahvin paberossi, sest
saan uima imeõndsa.
Kuid iga tühjaksimet kest
käib kaares rentslikõntsa.

Nii sinisuitsu Looja kops
pea suigutab me trotsi
ja maailm on ta tuhatops
täis paberossiotsi.

Meile üksikuile

Heiti Talvik

Meile üksikuile surm on sõber,
Surm on sõber, hämarik on kodu.
Möödub võõrana meist päevi rodu,
Meie juukseid ehib ööde hõbe.

Meie teel ei ole ühtki tõket,
Veres udutsemas ühtki tungi.
Ükski kirg ei paisuta meis pungi,
Kauge ruumi põlevad meis lõkked.

Need on lõkked, mida ööde kumal
Näha võib, kui taevas tähist raskub.
Need on lõkked, kuhu maagi laskub,
Kui ta kuurdeisse kord hingab jumal.

LEGENDAARNE

Heiti Talvik

Üle heliseva luiteliiva

Keerleb kajakate legendaarne lend.

Üle virvendava, valge liiva

Matkan ma, käekõrval väike vend.

Vahupärleid ritta lükib meri,

Hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.

Lainte rtmi kajastab mu veri,

Igas libles tuikav päiksekiir.

Tunnid helepalgsed pikka kaovad

pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.

Vennakesel silmad kinni vaovad,

Käies väsinuks jääb väike kand.

Aga kõrgelt nägematu käsi

hoiab hellana meid kangastuval teel.

Astu vennakene ära väsi,

Rõõmsad ended ootavad meid eel.

Näed neid sinirünkaid mere taga,

sinna manitses meid ükskord isa hääl

Pilved vestlevad sääl jumalaga,

Kuldne valgus luilab nende pääl.

Tule, tule! Üle valge neeme,

Läbi helge päeva virvendab me rand.

Sinna kaome, rinas kuldne seeme,

Igavese päikse võrsuv and.

Pohmeluslikke mõlgutusi 5

Heiti Talvik

Mu pää on kui lõõskav uri
ja süda kui Gröönimaa jää.
Kõik, mis mu rinnas kord suri –
sest lõkendab nüüd mu pää.

Seepärast on tihti mu värsid
täis haua ekstaasi ja
ürgtuumas jäiselt pärivärsidkui rauda fantaasia.

Lauliku hommik 1

Heiti Talvik

Jälle vaarun koju
pisarais ja purjus.
Ah, kui naeruväärselt
eluõnn mul nurjus!
Jälle kord su hellus
äratas mus looma.
Ime veel, et rentslis
maoli ma ei rooma!
Udus talihommik
virgub sularõske.
Äkki tabas laksuv
lumepall mu põske.
Noor ja karjuv kari
rõõmsaid piimakärsse
rühkis koolimajja
veerima mu värsse

Magaja

Heiti Talvik

Võib-olla peitub mu päike.
Võib-olla ka kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.
Mu liha kuivand on kiviks,
mu veri kui roosteraud.
Kui kellegi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.

Ei riiva mind kõduingel
ka sügava liiva all.
Mu hingetõmbed on pikad,
ma magan kui metall.

Ja unekollile kõrri
ei krampu enne mu käed,
kui variseb Altmaa värav
ja kaheks kukuvad mäed.

Pihtimuskilde 3

Heiti Talvik

Sul laual paberossikarp ja tikud,
klaas musta teed ja mõned raamatud.
Kuid asjata sa paberit sääl rikud,
su värsid ju kui lapsel saamatud.

Vaat’ aknast parem, ava silmad juhmid,
näe, kevadpäike helgib katusel.
On väljas päev, kuid laulud sul nii tuhmid,
kui oleks lood nad kuski matusel.

Oli sügis

Heiti Talvik

Oli sügis. Auras udurähma.
Tulin kõrtsist, pää täis õlleähma.

Tühjas pargis tummalt seisid puud.
Olid kõledad kui roiskund luud.

Lehte liuglevat veel nägin täna uttu,
Mutta kontsaga ma lõin ta ruttu,

mutta kontsaga ja nutsin siis,
nutsin, kuni politsei mu viis…

Kui mustavad udud

Heiti Talvik

Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.

Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike, silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.

Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal kübara, mantli ja raha,
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu
kaod otsekui viirastus vihma ning uttu.

Kaks Kevadlaulu

Betti Alver

Naerma peaksin mina nüüd,

naerma, et aken põruks!

Ent tummalt ma ootan hommikut,

suu ümber nutuvõru.

Issand! kuski aosinetusen

seisavad noored, niisked kased,

kuski murduvad praegu tammid,

suitseb tõrvane kütisease,

kuski nagisevad puukodarad,

vajuden rummuni lumivette,

kuski… ah, miks mina istun siin,

vahtiden süngelt enda ette?

Nüüd mina tunnen, kõik oli tuhk,

mida seirasin lõõmavan innun.

Milleks minule kirevad uimad,

petlikud rannad, lilled ja linnud?

Maanteile nüüd kisub mu süda –

seni sihitult hulkuda tahan,

kuni jahedad kevadvihmad

pesevad silmist nukruse maha.

1932