Betti Alver

Elisabet Alver sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval raudteelase perekonnas.

1914-1917 õppis ta Tartu Puškini tütarlaste gümnaasiumis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis, mille lõpetas 1924. 1924–1927 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Pärast ülikooliõpingute katkestamist elas Betti vabakutselise kirjanikuna Tartus.

Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastast ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Tema luulekogud on Tolm ja tuli, Tähetund, Eluhelbed ja Korallid Emajões.

Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta oli luuleühingu Arbujad liige.

1940ndate teisel poolel ja 1950ndatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks tõlkeks on Aleksandr Puškini Jevgeni Onegin. Tõlkimine aitas hoida poetessi sulge teravana ja vaimu virgena aastatel, mil ta luuletajana vaikis. Tänu temale on eestikeelseina olemas ka Kristjan Jaak Petersoni saksa keeles kirjutatud värsid. Betti jõudis ära näha uue vabaduseaja esimese aovalguse. Tema põrm puhkab Tartus Vana-Jaani kalmistul.