Heiti Talvik sündis 9. novembril 1904 Tartus ning isa jälgedes asus ka Treffneri gümnaasiumisse õppima, kuid katkestas õpingud 1921. aastal ja läks tööle Kohtla-Järve põlevkivi kaevandusse. 1926. aastal jätkas ta katkenud õpinguid ja lõpetas Pärnu õhtugümnaasiumi. Samal aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, kus ta oli mitme katkestusega, pikemalt sõjaväeteenistuse tõttu, üliõpilaste nimekirjas 1934. aastani. 1945. aastal Talvik arreteeriti ja saadeti peale mõneajalist vangistust Eestis asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta suri Urmanovo haiglas 1947. aastal.
Talvikut peetakse koos abikaasa Betti Alveriga arbujate rühma kõige esindavamaks luuletajaks. Tema poeesia väljendab niihästi suuri filosoofilisi üldistusi ja ajakriitilisi seisukohavõtte kui inimese keerulist hingeelu, samuti vaimuinimese tõeotsinguid ja heitlusi ahistava ümbrusega. Tema luules võib tihti tabada ka ekspressionistlikku kujundlikkust, napisõnalisust ja vormitäpsust. Talviku luuletajamina võib aga pidada boheemlikuks, tihti haiglaselt tundlikuks, isegi dekadentlikuks. Tema eluajal ilmus temalt kaks luulekogu - "Palavik" (1934) ja "Kohtupäev" (1937).
Talvikut peetakse koos abikaasa Betti Alveriga arbujate rühma kõige esindavamaks luuletajaks. Tema poeesia väljendab niihästi suuri filosoofilisi üldistusi ja ajakriitilisi seisukohavõtte kui inimese keerulist hingeelu, samuti vaimuinimese tõeotsinguid ja heitlusi ahistava ümbrusega. Tema luules võib tihti tabada ka ekspressionistlikku kujundlikkust, napisõnalisust ja vormitäpsust. Talviku luuletajamina võib aga pidada boheemlikuks, tihti haiglaselt tundlikuks, isegi dekadentlikuks. Tema eluajal ilmus temalt kaks luulekogu - "Palavik" (1934) ja "Kohtupäev" (1937).
No comments:
Post a Comment