Võin ausalt öelda, et kui esmalt avastasin end tegelemast Betti Alveri luulega, pakitses mu hinges väike pettumus. Olles varem vaid väga põgusalt tema luulega tutvunud, polnud mälestused sellest just parimad. Ka esimesel korral kiirelt läbi sirvides ei tabanud ma seda värsi imetabast võlu. Kuid võib öelda, et aega võttis aga asja sai. Olles sobivas meeleolus avasin ma teetassi kõrval raamatu ja olin ütlemata üllatunud, et ma varem nii ükskõikseks olin jäänud. Muidugi ei saa öelda, et kõik Alveri luuletused mulle ühtmoodi meele järele oleks, kuid neis, mis ma põimiku tarvis valisin, leidus mingi lummav ahastus, mis mulle sümpaatsena mõjus. Eriti tooks välja luuletused „Lõppude lõpuks“, mida ma ka klassis esitasin, millest kostab läbi alistumine tuleviku ees .
Tuesday, May 31, 2011
Minu arvamus Betti Alveri luulest
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment