Mida arvan mina Bettist

Mulle meeldis, ausalt. Selle põhjal, mida lugesin, tundub, et kui teatud ridu poleks kirjutanud Alver, oleksin seda teinud mina. Siinkohal toon näiteks paar rida luuletusest "Lepitus"

Kaheks külmaks, kurjusest kaameks õeks

Minu süda ja mõte loodi.

Mida põlgas üks, pidas teine tõeks,

Tõusis üks, jäi teine voodi.

Nii mõneski luuletuses on ta minuarust suutnud tabada olemuslikke, ehk isegi eksistentsiaalseid probleeme, millele iga inimene mingil eluperioodil vähemalt korraks mõtleb. Kust ma tulen, kuhu ma lähen ja mis see kõik üleüldse väärt on? (Loe: "Lõppude lõpuks")

Minu jaoks on väga sümpaatne ka Alveri luule vorm. Võib-olla olen ma tagurlik, ehk lihtsalt rumal, aga mulle meeldib tema luule vorm. Selge, arusaadava rütmiga. Minu jaoks muudab see lugemise lihtsamaks ja mulle tundub, et tänu sellele õnnestub nendel Alveri luuletustel mind nii võimsalt kaasa haarata. Alveri luule mõistmisel oli minu jaoks oluline luuletus "Pedja". Siinkohal saavad mul sõnad otsa ja ei oskagi rohkem öelda... ehk ei ole vajagi...

Kas mind rõhub ahas toakoobas,

rasvaving ja haisev murulauk,

elu rammalt, loiult roomav roobas,

nurjund ootus, hargnev sukaauk:

Pedja! Pedja! sinu kaldaliiva

tallad tambivad siis tusapalangu,

sinu öised, laisad lainetiivad

viivad minema mu õelusvalangu.