Heiti Talvik
Koit mul' rinda raius
õhetava haava.
Üle laante laius
vere aurav laava.
Milleks nüüd veel toita
hinges unejätteid,
kui võiks meistki loita
võimsaid valguslätteid?
Ei meid enam püüa
Käsk, mis kivis hangub.
Nüd meil antud lüüa,
nii et maailm vangub.
Aeg nüüd kaljuvööle kannustada
kannustada täkku,
heita et säält ööle
raudne kinnas näkku.
No comments:
Post a Comment