Pedja

Betti Alver

Seal, kus pööriputk ja loogan pajud

peegelduvad Pedja mustjan veen –

sinna jooksen ikka pakku ajul,

kui mu hingen umbne viha keeb.

Kas mind rõhub ahas toakoobas,

rasvaving ja haisev murulauk,

elu rammalt, loiult roomav roobas,

nurjund ootus, hargnev sukaauk:

Pedja! Pedja! sinu kaldaliiva

tallad tambivad siis tusapalangu,

sinu öised, laisad lainetiivad

viivad minema mu õelusvalangu.

Sinu savipervelt vahin pilverünkaid,

huuled punaseks mul söödab lepapark.

Pole enam Kassinurme künkaid,

pole mindki… Olen Jeanne d’Arc,

kihutaden üle veriruske palu

pühan kirgastusen, saabel tõstet peon…

Seisan kiviastmel jäisel paljajalu,

kasinusel ohvriks pärgi seon.8

Olen udu, maru, hävitaja, looja –

mul on viinapuid ja kallist luud;

minu siidivaibust saavad sulid sooja,

mind on rüüband tuhat janust suud.

Mul on võlusõnu üleliia,

imet sõrmin nagu hangen lund.

Pillun võimatusi sinna-siia,

kuni kuski huugab hommiktund.

See on vabrik teispool lubjakuuri,

kaugeist metsist tõuseb õhkuv kirm.

Jooksujalul tõttan uuest’ puuri,

hingen vastse päeva vastne hirm.

Jälle tahmana mu peale viha vajub,

tuhm kui tuhk ma sorin tuhka leen.

Mina?… Ei, ma seal, kus loogan pajud

peegelduvad Pedja mustjan veen.

1931