Äkki ilm läks sulale

Betti Alver

Äkki ilm läks sulale,

tuisk lõi valgeks linna.

Võtsin uued kindad käest:

milleks, milleks minna?

Heitsin nurka kübara,

mantli tuvihalli,

mähkisin end üleni

punasesse salli.

Vanaema oli noor,

kui neid lõngu keris.

Nüüd ta kondid kõdunend,

rätik ent kui veri.

Narmad nagu helmeread

minu randmel kõhnal.

Tunnen, ihust kahvatust

hoovab mullalõhna.

Äkki ilm läks sulale,

tilgub räästakallak.

Raban rõivad, kindad maast,

jooksen trepist alla.

1932