Betti Alver
Halvad naised – neid tunda võib kaugelt,
Neid reedab eriline atmosfäär.
Nende pilgus, mis sätendab raugelt,
Luurab miski võitmatu, külm ja väär.
Nad on kui salved, täis mürgist lõikust,
Valmis neelama kõike, mis tuksuv ja soe.
Nende aplad suud, mis ei tunne võikust
Joovad tühjaks iga elava koe.
Nende mõtted küpsevad võõras leegis,
Neid kihutab kurjale mõistmatu sund.
Nad naeravad siidis, vanglas ja seegis,
Kuid raske on nende viimane tund.
Ja kui preester, kõneldes Issanda armust,
Puust krutsifiksi nende huulile säeb,
Siis nende vihkaja vaim on täis karmust
Nagu sõdur, kes laste mängu näeb.
No comments:
Post a Comment