Betti Alver
Iginäljaste veri tuksub mu soonin,
kurku kuivatab igiahnete janu,
sellep minul pole ühtki konfessiooni,
sellep lähen kõige, kõige, kõige manu.
Aeg säeb mu lennule vargsi linnupaela,
virutab turjale künniveise valjad –
ahelad, ohjad ent kisun katki kaelal,
punavad vermed teevad mulle nalja.
Iga hetk on pähkel, täis pehkivat tuuma,
pihku võtten kõik elavaks muudan,
kõikjalt rüüpan, kõikjal palvetan kuumalt,
ja ometi olen äraandja Juudas.
Elu ülevoolava karika heidan
kildudeks vastu põrandalaudu,
et jälle uuesti, uuesti end leida
põrmukssaamise ja pimeduse kaudu.
1932
No comments:
Post a Comment