LEGENDAARNE

Heiti Talvik

Üle heliseva luiteliiva

Keerleb kajakate legendaarne lend.

Üle virvendava, valge liiva

Matkan ma, käekõrval väike vend.

Vahupärleid ritta lükib meri,

Hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.

Lainte rtmi kajastab mu veri,

Igas libles tuikav päiksekiir.

Tunnid helepalgsed pikka kaovad

pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.

Vennakesel silmad kinni vaovad,

Käies väsinuks jääb väike kand.

Aga kõrgelt nägematu käsi

hoiab hellana meid kangastuval teel.

Astu vennakene ära väsi,

Rõõmsad ended ootavad meid eel.

Näed neid sinirünkaid mere taga,

sinna manitses meid ükskord isa hääl

Pilved vestlevad sääl jumalaga,

Kuldne valgus luilab nende pääl.

Tule, tule! Üle valge neeme,

Läbi helge päeva virvendab me rand.

Sinna kaome, rinas kuldne seeme,

Igavese päikse võrsuv and.