Betti Alver
Kaheks külmaks, kurjusest kaameks õeks
Minu süda ja mõte loodi.
Mida põlgas üks, pidas teine tõeks,
Tõusis üks, jäi teine voodi.
Nad sapiks muutsid maitsvad road
Ja sõtkusid taignasse kruusa.
Aga kord, kui neil vihaselt välkusid noad,
Istus lävele mõistlik muusa.
Vaevalt nägid ta pilgud uurijad
Hullunud õekseid, kui sündiski pööre:
Vaikselt laskusid mõlemad fuuriad
Päästma lahti ta kinganööre.
No comments:
Post a Comment