Koguja

Betti Alver

Sageli vaatan ma kartlikult enese hinge,

Sageli voogab seal pimedus, kurbus ja õud –

Otsekui rahe, mis vette lööb ruttavaid ringe,

Ähmastab selgust mu põues

üks tundmatu jõud.

Vägevad varjud mind kõrgustest

valvavat näivad,

küpsevas külluses helgib mu kohisev aed.

Võta kõik harduses vastu

ja kuula, kuis käivad

juba neis tüvedes vihinal saatuse saed.

Raju, mis purustab kerged

Ja kõikuvad kõrkjad,

Samuti mühiseb teradest paisuvais päis.

Olgu su pisarad pealegi kõrvetav-mõrkjad,

Aga su sügavad salved on kuhjaga täis.

Kuivanud lehed su südamest lendavad ruttu,

Kui sa neid, meeletu, naeltega kinni ei löö.

Kiirgavad päevad!

Kuis mõistan te marulist juttu,

Kuna mu tasaseks tõlgiks on tähitu öö.