Minu arvamus Betti Alveri luulest

Võin ausalt öelda, et kui esmalt avastasin end tegelemast Betti Alveri luulega, pakitses mu hinges väike pettumus. Olles varem vaid väga põgusalt tema luulega tutvunud, polnud mälestused sellest just parimad. Ka esimesel korral kiirelt läbi sirvides ei tabanud ma seda värsi imetabast võlu. Kuid võib öelda, et aega võttis aga asja sai. Olles sobivas meeleolus avasin ma teetassi kõrval raamatu ja olin ütlemata üllatunud, et ma varem nii ükskõikseks olin jäänud. Muidugi ei saa öelda, et kõik Alveri luuletused mulle ühtmoodi meele järele oleks, kuid neis, mis ma põimiku tarvis valisin, leidus mingi lummav ahastus, mis mulle sümpaatsena mõjus. Eriti tooks välja luuletused „Lõppude lõpuks“, mida ma ka klassis esitasin, millest kostab läbi alistumine tuleviku ees .

Mida arvan mina Bettist

Mulle meeldis, ausalt. Selle põhjal, mida lugesin, tundub, et kui teatud ridu poleks kirjutanud Alver, oleksin seda teinud mina. Siinkohal toon näiteks paar rida luuletusest "Lepitus"

Kaheks külmaks, kurjusest kaameks õeks

Minu süda ja mõte loodi.

Mida põlgas üks, pidas teine tõeks,

Tõusis üks, jäi teine voodi.

Nii mõneski luuletuses on ta minuarust suutnud tabada olemuslikke, ehk isegi eksistentsiaalseid probleeme, millele iga inimene mingil eluperioodil vähemalt korraks mõtleb. Kust ma tulen, kuhu ma lähen ja mis see kõik üleüldse väärt on? (Loe: "Lõppude lõpuks")

Minu jaoks on väga sümpaatne ka Alveri luule vorm. Võib-olla olen ma tagurlik, ehk lihtsalt rumal, aga mulle meeldib tema luule vorm. Selge, arusaadava rütmiga. Minu jaoks muudab see lugemise lihtsamaks ja mulle tundub, et tänu sellele õnnestub nendel Alveri luuletustel mind nii võimsalt kaasa haarata. Alveri luule mõistmisel oli minu jaoks oluline luuletus "Pedja". Siinkohal saavad mul sõnad otsa ja ei oskagi rohkem öelda... ehk ei ole vajagi...

Kas mind rõhub ahas toakoobas,

rasvaving ja haisev murulauk,

elu rammalt, loiult roomav roobas,

nurjund ootus, hargnev sukaauk:

Pedja! Pedja! sinu kaldaliiva

tallad tambivad siis tusapalangu,

sinu öised, laisad lainetiivad

viivad minema mu õelusvalangu.

Minu arvamus Talvikust

Heiti Talviku luulet oli mul väga raske mõista. Alles pärast mitmet läbilugemist ja tunde ajuragistamist sain tema lüürika MÕTTELE pihta. Mõte tundus mulle tihti just traagiline, metafüüsiline ja üldiselt melanhoolne. Talviku luulest tuli välja ka tema lembus alkoholi vastu. Päris mitmes luuletuses mainiti pohmakat või joomas käimist.
Kokkuvõttes mulle tema luule enamvähem meeldis, sest siis kui aru sain oli see hea, aga siis kui ei saanud, siis ilmselgelt halvem. Kardan, et selline arvamus tuleneb minu enda harimatusest ja elukogemuse defitsiidist.

Julius

Minu arvamus

Tutvusin küll nii Alveri kui Talviku luulega, kuid otsustasin põhjalikumalt viimase teostesse süveneda, kuna varasemad kogemused Alveri luulega on mind üpris külmaks jätnud. Eelkõige üllatas ja samas häiris, kuivõrd keeruline oli Heiti Talviku luulet mõista, sealt midagi enda jaoks välja noppida. Nii mõnelgi korral tekkis "ahhaa"-efekt alles luuletuse mitmendal lugemisel ning siiski jäi veel õhku küsimus, kas olen asjast õigesti aru saanud. Üldiselt tundus tema loome mulle väga inimlik ning kirjeldused ja teemakäsitlus väga siirad. Ja ilma häbita kirja pandud. Tundus, et ta ei karda oma nõrku külgi välja tuues end naeruvääristada. See oli vahelduseks...meeldiv.

Liina

Betti Alver

Elisabet Alver sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval raudteelase perekonnas.

1914-1917 õppis ta Tartu Puškini tütarlaste gümnaasiumis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis, mille lõpetas 1924. 1924–1927 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Pärast ülikooliõpingute katkestamist elas Betti vabakutselise kirjanikuna Tartus.

Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastast ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Tema luulekogud on Tolm ja tuli, Tähetund, Eluhelbed ja Korallid Emajões.

Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta oli luuleühingu Arbujad liige.

1940ndate teisel poolel ja 1950ndatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks tõlkeks on Aleksandr Puškini Jevgeni Onegin. Tõlkimine aitas hoida poetessi sulge teravana ja vaimu virgena aastatel, mil ta luuletajana vaikis. Tänu temale on eestikeelseina olemas ka Kristjan Jaak Petersoni saksa keeles kirjutatud värsid. Betti jõudis ära näha uue vabaduseaja esimese aovalguse. Tema põrm puhkab Tartus Vana-Jaani kalmistul.

Heiti Talvik

Heiti Talvik sündis 9. novembril 1904 Tartus ning isa jälgedes asus ka Treffneri gümnaasiumisse õppima, kuid katkestas õpingud 1921. aastal ja läks tööle Kohtla-Järve põlevkivi kaevandusse. 1926. aastal jätkas ta katkenud õpinguid ja lõpetas Pärnu õhtugümnaasiumi. Samal aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, kus ta oli mitme katkestusega, pikemalt sõjaväeteenistuse tõttu, üliõpilaste nimekirjas 1934. aastani. 1945. aastal Talvik arreteeriti ja saadeti peale mõneajalist vangistust Eestis asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta suri Urmanovo haiglas 1947. aastal.

Talvikut peetakse koos abikaasa Betti Alveriga arbujate rühma kõige esindavamaks luuletajaks. Tema poeesia väljendab niihästi suuri filosoofilisi üldistusi ja ajakriitilisi seisukohavõtte kui inimese keerulist hingeelu, samuti vaimuinimese tõeotsinguid ja heitlusi ahistava ümbrusega. Tema luules võib tihti tabada ka ekspressionistlikku kujundlikkust, napisõnalisust ja vormitäpsust. Talviku luuletajamina võib aga pidada boheemlikuks, tihti haiglaselt tundlikuks, isegi dekadentlikuks. Tema eluajal ilmus temalt kaks luulekogu - "Palavik" (1934) ja "Kohtupäev" (1937).

Lõppude lõpuks

Betti Alver

Lõppude lõpuks polegi vajalik

Olla keegi või miski –

Veena magedaks lahtub kõik asjalik,

Mõte on kangem kui viski.

Surrakse rasva, surrakse palata

Higis, hirmus ja roojas,

Aeg-ajalt mõningaid pronksi valataks,

Mille eest kaitsku meid Looja.

Hämarast orust kummituv avastus

Lämmatab mõtte hiljem või varem.

Valeta, mis minu ajus lavastub,

Uni saab lõppude lõpuks veelgi parem.